Meie eksperdid Hanna Esko, Brigita-Liisa Piipuu ja Sirle Orav-Hinno kirjutavad Delfi Ärilehes privaatsus- ja andmekaitsest maksuameti hiljutise praktika järgi.
Hiljuti ilmus Eesti Ekspressis artikkel „Maksuameti taktika: Wolti tellimused paljastavad üüripettureid“, kus maksuameti jaoks said keskseks tõendiks üürikorteris elava üürniku kümned Wolti tellimused menetluses, mis oli algatatud hoopistükkis üürileandja suhtes. Tekib küsimus, kas väiksemate maksuõigusrikkumiste tuvastamiseks on ikka põhjendatud füüsiliste isikute igapäevaelu peensusteni lahtivõtmine, seda enam, et isik ise sellest teada ei pruugi saadagi.
See juhtum ei ole üks halb näide. See on järjekordne märk sellest, kuidas riigivõim on hakanud privaatsust käsitlema ressursina, mitte põhiõigusena. Siseministeeriumi arendatav kaameravõrk ning rahapesu andmebüroo superandmebaas on mõned, kuid selged näited süsteemsest puudujäägist riigivõimu teostamisel.
Mis menetluses juhtus?
Esmapilgul tundub kõik korrektne – potentsiaalse maksupettuse tuvastamiseks algatati menetlus, kus maksuhaldur küsis välja üürniku Wolti tellimused. Iseenesest on maksuhalduril selleks seadusest tulenev õigus – küsida teavet ja dokumente kolmandatelt isikutelt.
Probleemseks osutus aga see, et need samad andmed edastati üürileandjale, kelle suhtes menetlus käis, ilma mingisuguseid kinnikatmisi tegemata. Nii sai üürileandja teada, millal ja mida üürnik sõi. Võib ju mõelda, et mis sellest siis nii väga on, kuid need andmed (kui neid on piisavas hulgas) võimaldavad üürnikku profileerida, näiteks teha järeldusi, millal ta kodus on, milline on ehk tema varanduslik seis jne.
Kolmandate isikute privaatsfääri varjatud ja detailne kaardistamine maksumenetluses sunnib küsima, kas selline praktika ei lähene oma olemuselt kriminaalmenetluses tuntud jälitustegevusele, kuid seda ilma vastavate tagatisteta. Kas haldusmenetlusest on kujunemas mugav „vahevorm“, mille kaudu avalik võim nihutab katse‑eksituse meetodil oma tegelikke piire?
Põhiseadusest tuntud põhimõtted eeldavad, et riigi sekkumine oleks mitte ainult seaduslik, vaid ka proportsionaalne. Kui maksukohustuse kontrollimiseks hakatakse isikute eraelu avama detailideni ilma nende teadmise ning selgete piirideta, ei saa seda õigustada pelgalt väitega, et seadus lubab.
Siin tõusetub põhimõtteline küsimus: kas potentsiaalse maksupettuse tuvastamiseks on maksuametil tõesti vältimatult vajalik teada, millisest restoranist ja mis kell menetlusväline isik õhtusööki tellis, ning kui nii on, siis kas üürniku menüü peaks jõudma korteriomaniku infovälja. Kuigi inimestest tuleb üldjuhul oodata head, siis on üürileandjaid, kes seda infot kasutaks näiteks selleks, et külastada üürniku kodu ajal, kui teda kodus pole, või selleks, et tõsta üüri.
Seejuures ei olnud see esimene kord, kui maksuamet piire nihutas. Nii näiteks on õiguskantsler varem maksu- ja tolliametile selgitanud, et teabe küsimine väljaspool maksumenetlust ei ole lubatud. Niisamuti on lubamatu reaalajas maksukontrolli läbiviimine. Kuigi asutusepoolne kahetsus ja vabandus avalikes parklates toimunud ametiautode kontrolli järel andis lootust, et privaatsfääri piire on hakatud paremini mõistma, tõestab äsja juhtunu, et vanad harjumused kipuvad tagasi tulema.
