Maaleht kirjutab huvitavast olukorrast, kus eelmise pärimisseaduse omapära tõttu on sajad siit ilmast lahkunud inimesed veel aastakümneid hiljem äriregistris ettevõtete osanikena kirjas. Nii leiab näiteks ühe Järvamaa põllumajandusettevõtte osanike nimekirjast tervelt üheksa üle 100 aastast, ja aukartust äratava arvu 80- ja 90aastasi ettevõtjaid. Teemat aitab selgitada meie vandeadvokaat Marcus Niin.
Tema sõnul on tegemist vana režiimi pärandiga. „Kehtiv õigus näeb ette loobumise süsteemi – kui sa pärandist loobumise avaldust tähtaegselt ei esita, siis loetakse, et pärand läks sulle isiku surma hetkel üle. Aga enne 2009. aastat tuli pärandi vastuvõtmiseks eraldi avaldus teha, ja kui sa midagi ei teinud, siis sa pärandust ka ei saanud. Kui keegi päranduse vastu huvi ei tundnud, võiski see ripakile jääda.“
Niin märgib, et kui keegi vana seaduse järgi pärijatest ei ole pärandit vastu võtnud, on selle omanikuks üldjuhul saanud kohalik omavalitsus, mis oli isiku viimane elukoht, või riik. Nimelt ei olnud vana režiimi järgi pärast 10 aastat enam võimalik pärandit vastu võtta.
„Näiteks kui isik suri 2008. aastal, pidanuks pärija pärandi vastu võtma hiljemalt 2018. aasta jooksul. Kui ta seda ei teinud, sai KOV või riik omanikuks,“ selgitab vandeadvokaat.
Kõikidel juhtudel ei pruugi see aga nii olla, sest pärandi võis vana pärimisseaduse järgi vastu võtta ka teoga, mitte üksnes formaalse avaldusega – näiteks elades päranduseks olevas korteris, mis tõstis inimese automaatselt pärija staatusesse. Niine sõnul tähendab see, et pärandi vastuvõtmise kohta jälgede leidmine võib osutuda keeruliseks. „Kõige mõistlikum oleks algatada pärimismenetlus notari juures, mille käigus selgitatakse välja, kellele on pärandus üle läinud.“
