Õigustel ja vabadustel põhinevas riigis ei peaks inimene olema see, kes alustab riigiga kohtuvaidlust, et põhjendada, miks talle peaks tema vara alles jääma, kirjutavad meie partner Norman Aas ja vandeadvokaat Marcus Niin Delfi arvamusportaalis.
Riigikogus menetluses olev liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu (986 SE) annaks politseile õiguse konfiskeerida liikluses kasutatud elektritõukerattaid, mis ei vasta kehtestatud kiiruse- või võimsusnõuetele. Seni on politsei pidanud selliste sõidukite konfiskeerimiseks pöörduma kohtusse. Politsei enda sõnul ei ole kohtud aga ühtegi vastavat taotlust rahuldanud.
Nüüd soovitakse otsustamine anda politseile endale.
Esmapilgul võib see tunduda praktilise lahendusena. Liiklusohtlikud sõidukid tuleb liiklusest kõrvaldada ning politsei peab saama seda teha. Eristada tuleb aga tõukeratta liiklusest kõrvaldamist ajutise hoiulevõtmisega, mida politsei võib juba teha, ning selle konfiskeerimist.
Viimane tõstatab põhimõttelise küsimuse, kellele anname õiguse otsustada inimese vara lõpliku äravõtmise üle?
Konfiskeerimine ei ole tavaline meede
Konfiskeerimine tähendab, et inimeselt võetakse tema vara lõplikult ära, maksmata selle eest hüvitist. Erinevalt rahatrahvist ei piirdu tagajärg kindlaksmääratud rahasumma tasumisega.
Meie õiguskorras on aga omand eriliselt tugeva kaitse all. Ja seda põhjendatult. Põhiseaduse kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. See on õigusriigi alustala, mis on olnud läänemaailma edu nurgakivi.
Mõistagi ei ole omandiõigus absoluutne. Teatud juhtudel võib omandiõigust piirata ja vara konfiskeerida. Ent mida intensiivsem on riigi sekkumine inimese õigustesse, seda hoolikam peab olema selle põhjendatuse kontroll.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise juures, kuna tegemist on materiaalses mõttes karistusega. Seda eriti juhul, kui süüteo toimepanemise vahend on iseenesest tsiviilkäibes lubatud ja mille väärtus võib olla suurem isegi kui isikule määratud rahaline karistus.
Enne konfiskeerimist tuleb hinnata rikkumise raskust
Vara lõplik äravõtmine on üks intensiivsemaid (omandi)õiguse riiveid üldse. Justnimelt seepärast peaks sellise otsuse tegemine olema esmajärjekorras kohtu ülesanne.
Kohtul ja politseil on meie õiguskorras erinevad rollid. Politsei tuvastab rikkumisi, kogub tõendeid ja tagab avalikku korda. Kohtu ülesanne on sõltumatu õigusemõistjana hinnata, kas riigi soovitud sekkumine inimese õigustesse on õiguspärane, vajalik ja proportsionaalne.
Konfiskeerimise puhul tuleb hinnata palju enamat kui üksnes rikkumise toimepanemist. Oluline on rikkumise raskus, inimese varasem käitumine, kohaldatud karistus, vara väärtus, õigusrikkumise oht tulevikus ning küsimus, kas sama eesmärki on võimalik saavutada vähem koormavate vahenditega.
Need on sisulised õigusemõistmise küsimused, mille hindamise pädevus ja kogemus on kohtul. Kohus on vajalik neutraalne kaitsemeede selleks, et vältida meie õiguste üleliigset riivet, ja juhtumeid, kus me tagantjärele kahetseme.
Meie õigused ja vabadused on kerged minema
Võiks ju väita, et kui politsei otsustab vara konfiskeerida, jääb inimesele alles kaebeõigus. Tema võib siis pärast konfiskeerimist pöörduda kaebetähtaja jooksul kohtusse ja vaidlustada konfiskeerimise, põhjendades, miks see ikka ei olnud õiguspärane.
Selline lahendus on meie kehtivaid põhimõtteid arvestades äraspidine.
Olgu öeldud, et vaidlustamine ei ole praktikas kerge protsess. Juristide jaoks on see igapäev, aga ülejäänute jaoks võib politsei vastu vaidlemine teha põlve nõrgaks ja taskud kergeks. Veelgi enam. Õigustel ja vabadustel põhinevas riigis ei peaks inimene olema see, kes alustab riigiga kohtuvaidlust, et põhjendada, miks talle peaks tema vara alles jääma. Vastupidi. See koorem peab jääma riigile, kui ta soovib kellegi õigusi riivata.
Õigustest on kerge loobuda, ent sootuks raskem on neid tagasi võita. Kui üldse.
Paljud meist usaldavad politseid. Samas tuleb täidesaatvat võimu tasakaalustada, sest usaldust on võimalik kuritarvitada ning usaldus ei tarvitse muutuvas ajas ja ruumis püsima jääda. Vara äravõtmise õigus on üks meie põhimõttelisemaid õigusi. Selle ajatut andmist ametkonnale tuleb vältida.
Omandi üle otsustusõigus peaks seega esmajoones jääma omanikule. Tema määrab, mis ta oma tõukerattaga teeb – paneb pööningule museaaliks, sõidab hoovis, teeb tõukerataste ringraja, või müüb maha. Vaba Eesti.
Ja kui politsei peaks leidma, et omanikul ei peaks seda tõukeratast olema, siis võib ta kohtult seda taotleda. Kohus jäägu inimese ja riigi vahele vajalikuks õiguste kaitsevalliks.
