Esimesel septembril on põhjus küsida, kas tõesti on looduse kaitsmine tähtsam kui laste haridus ja elu säilimine kaugemates maanurkades?
Pühajärve Põhikool
Meenub aasta 2011, kui Otepää vallavalitsus otsustas sulgeda minu kodukooli – Pühajärve Põhikooli. Mäletan õhtuseid koosolekuid koolimajas ja ümberkaudsetes külades, kus lastevanemad istusid ärevalt saalis, näod murest hallid, õpetajad vaagisid võimalikke stsenaariume ja direktor Miia Pallase püüdis kõiki julgustada.
Õhkkond oli raske, täis hirmu ja teadmatust. Meie, õpilaste jaoks, oli see eriti valus aeg. Kaheksanda klassi tüdrukuna kartsin, et kaotan oma sõbrad, tuttava keskkonna ja väikekoolile omase turvatunde, sealhulgas individuaalse lähenemise õppetöös, koduse õhkkonna ja kogukonna läheduse. See oli karm katsumus, mis jättis sügava jälje kõigile.
Otepää vallavalitsus põhjendas sulgemist asjaoluga, et 95 õpilasega Pühajärve Põhikool pole jätkusuutlik. Nad toetusid uuringutele, mis ennustasid õpilaste arvu kukkumist alla 40, viitasid negatiivsetele demograafilistele trendidele, kõrgele finantskoormusele ja madalale õppekvaliteedile. Vallajuhtide arvates ei ole väikeses koolis pole piisavalt vahendeid kaasaegse hariduse pakkumiseks, klassid on liiga väikesed ja õpetajad demotiveeritud.
Tänu julgetele lapsevanematele viidi vaidlus kohtusse. Mäletan, et kui 7. märtsil 2012 otsustas Tartu Halduskohus, et Pühajärve Põhikooli sulgemine on õigusvastane, oli kogukonnas suur pidupäev. Inimesed kallistasid üksteist rõõmupisarad silmis, sest saime võidu, mis andis lootust!
Kas Pühajärve kooli kaitsmine tasus end ära?
Tõe kriteerium on praktika. Otepää valla 2011. aastal kuvatud hirmutavad demograafilised prognoosid ei ole täitunud. Kui 2012. aastal oli koolis 95 õpilast, siis 2024. aastal 125. Ja 2025. aasta sügisel alustab 137 õpilast! Teisisõnu oleks Otepää valla prognoos (vähem kui 40 õpilast) muutunud isetäituvaks ennustuseks, kui kohus ei oleks sekkunud.
Kodulähedane maakool ja võitlus selle elushoidmise eest aitas väärtustada ühte hoidmise tähtsust ja mõistma maaelu hapraid alustalasid ning julgustas seisma õigluse eest. Selle loogiliseks jätkuks olid õigusteaduse õpingud Tartu Ülikoolis.
Ilma Pühajärve koolita oleksin ilmselt jäänud välismaale, valinud teise eriala või mu side Otepää vallaga oleks jäänud nõrgaks. See väikekool andis mulle midagi, mida on raske sõnadesse panna. Seal said mulda juured, mis ei lase siiani lahti, kuigi mu vanemad ei ela enam selles külas. Ei kujutaks ette oma tulevasi lapsi viimas kuhugi mujale kui sellisesse soojust ja hoolivust kiirgavasse väikekooli.
Huvitava kokkusattumisena viis elutee aastaid hiljem mind praktikale advokaadibüroosse, mille vandeadvokaadid Allar Jõks ja Carri Ginter päästsid sulgemisest Pühajärve kooli. Esimeseks kohtuistungiks, mida praktikandina jälgisin oli Virtsu kooli sulgemise vaidlus Tallinna Ringkonnakohtus.
Virtsu kooli juhtum: sarnane olukord, erinev lahendus
Virtsu 9-klassiline kool muudeti Lääneranna vallajuhtide 2023. aasta otsusega neljaklassiliseks. Olukorras, kus ligi 500 elanikuga Virtsu võiks olla valla arengumootor: seal on parvlaeva- ja kaubasadam ning tööstusala, sinna kolisid noored pered ja kavandati mitmeid kinnisvaraarendusi. Kooli kinni panemise põhjendused olid ühesugused Pühajärvega.
Ringkonnakohtu istungit jälgides olin üllatunud, kuidas kaks nii sarnast kooli sulgemist võisid lõppeda nii erinevate otsustega.
Pühajärve lapsevanemate käest arvamuse küsimata jätmist pidas kohus õigusvastaseks. Virtsu kohtuasjas leidis kohus aga aastaid hiljem, et lapsevanemate arvamust ei peagi ära kuulama.
Pühajärve kooli asjas võttis kohus valla põhjendused pulkadeks lahti ja leidis, et need olid pealiskaudsed, alternatiivseid lahendusi ei kaalutud ning laste põhiõigusi ja kogukonna huve ei arvestatud. Kohus rõhutas, et pelgalt kokkuhoid ei saa olla sulgemise peamine põhjus ning et väikekooli rolli ääremaa kogukonna ja kultuurielu hoidjana ei või alahinnata.
Virtsu kooli (ja teiste Lääneranna väikekoolide) asjas jättis kohus valla põhjendused raskest finantsseisust ja nigelast haridusest kontrollimata, kartes, et see oleks liigne sekkumine valla kaalutlusõigusesse. Samuti leidis kohus, et lapsevanemad ei saa seista oma kodukoha perifeeriaks muutmise vastu, kuivõrd see ei puuduta nende enda õigusi.
Lapsed ääremaadel ei ole vähem tähtsad kui konnad ja linnud
Õigustudengina jääb arusaamatuks, kuidas võib kohtupraktika 12 aastaga nii drastiliselt muutuda, kuigi põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on jäänud samaks. Mu õppejõud, kellest paljud on ka kohtunikud, rõhutavad alati õiguskindlust kui demokraatliku riigi alust. Inimesed peaksid usaldama, et kohtupraktika meelevaldselt ei muutu. Vastasel juhul ei saaks nad oma elu kavandada ja otsustada näiteks, kas panna laps külakooli või kolida linna.
Mida teha, kui kohtud ei kaitse ääremaal elavate laste õigusi haridusele?
Sellisel juhul tuleks ajaloo prügikasti heita vallavõimurid, kes ainult sõnades peavad lapsi ja haridust oluliseks. Ukse ees olevad kohalikud valimised annavad selleks suurepärase võimaluse. Näiteks Otepää vallas koondusid 2013. aasta kohalikel valimistel Pühajärve lapsevanemad valimisliitu ja võitsid.
Riigijuhtidele teeks aga ettepaneku lõpetada ääremaastumise vältimiseks erinevate eelarve ja vastutusega seostamata paberite (regionaalpoliitika programmid, haridusarengukavad, piirkondlikud plaanid jne) koostamise. Selle raha eest saaks aastaid kodulähedasi koole hoida või saata vallajuhid Soome.
Soomes jõuti 2023. aastal arusaamisele, et 1990. aastatel toimunud massiline maakoolide sulgemine ja põhikoolide jätmine vaid keskustesse on süvendanud ääremaastumist, suurendanud julgeolekuohtu ja pidurdanud tööstuse arengut. Vastupidiselt oodatule ei vähenenud ka kulud haridusele.
Eestis kiputakse uskuvat, et oleme nii unikaalne riik, mistõttu õnnestub meil väikekoolide sulgemisega ääremaastumist vältida.
Pühajärve kooli asjas nägi kohus seost väikekoolide sulgemise ja ääremaastumise vahel. Kuivõrd põhiseaduse preambulas on sätestatud rahva tahe kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, on maakooli säilimine otseselt seotud maaelulaadi säilimisega.
Seetõttu loodan, et Riigikohtu peatselt tehtav lahend Lääneranna koolide asjas annab tagasi usu, et lapsed ääremaadel ei ole vähem tähtsad kui konnad ja linnud.
