Linnaruum on üha enam ka juriidiline ruum, kus esteetika ja funktsionaalsus peavad käima käsikäes õigusliku korrektsusega, kirjutavad meie kinnisvara- ja ehitusõiguse ekspert Britta Retel ning riigihangete ekspert Mario Sõrm Äripäevas.
Kaasaegsete ja silmapaistvate linnaruumilahenduste eesmärk on alati üks – muuta linnakeskkond atraktiivsemaks ja kasutajasõbralikumaks. Samas on mitme hiljutise projektiga kaasnenud õigusvaidlusi, mis tulenevad lahenduste uudsusest ning hankijate teadlikkusest või õigemini selle puudulikkusest.
Tänavate renoveerimisel asendatakse sageli nõukogudeaegne kulunud asfalt kaunima tänavakattega. Kui ümberkujundamisele eelneb arhitektuurikonkurss, siis eelistab žürii sageli lahendust, mille projekti illustreerivad pildid, kus püüavad pilku sillutiskividega kaetud tänavad, rõõmsad jalakäijad ja ratturid ning lopsakas linnahaljastus. Asfaltkatte asendamine sillutisega võib olla tingitud ka muinsuskaitse eritingimustest.
Hiljuti avaldati Tallinna tänavaruumi kujundamise juhend, mille järgi suure kohaväärtusega ruumis tulebki kasutada asfaldi asemel sillutiskivi.
Kivi pole alati kõva nagu kivi
Samas ei ole sillutiskivi vastupidavus ja funktsionaalsus asfaltkattega võrreldav. Teede projekteerimise standardi järgi on betoonkatte n-ö tööiga vähemalt 20 aastat, asfaltkattel aga 15 ja nn kergkattel 10 aastat. Standardi järgi võib kergkate olla tänavail, kus liiklussagedus jääb alla 1000 auto ööpäevas ja raskeliiklus ei ületa 100 sõidukit ööpäevas.
Tundub küll loogiline, et tänavakivid pole sama vastupidavad kui asfalt ning nende hooldamine on kulukam, aga ikka on tulnud omavalitsustele pärast tööde tellimist üllatusena, et sillutisega tänava nõuetekohane kasutamine võib eeldada teatud piiranguid või isegi liikluse ümberkorraldamist.
Seetõttu tuleb juba arhitektuurivõistluse või projekteerimise lähteülesannete sõnastamisel arvestada, et tänava kattematerjalist sõltuvad kasutuskoormus ja vastupidavus. Sellele detailile peaks tähelepanu pöörama nii hankija kui ka pakkuja.
Uute sillutiste ehituskvaliteet ja kasutusotstarve on juba põhjustanud vaidlusi Haapsalus ja Kuressaares. See ei ole aga üksnes Eesti probleem – näiteks Soomes pandi Turus vaid aasta pärast sillutiskivide paigaldamist tänav uuesti asfaltkatte alla, kuna silmale kaunid kivid hakkasid liikluskoormuse tõttu lagunema.
Kui äsja uue ilme saanud tänaval tuleb jälle remonti alustada, sest kena tulemus ei vasta kestlikkuse ja kvaliteedi nõuetele, kerkib küsimus: kes vastutab?
Ühest vastust sellele pole. Õigusvaidlused sõltuvad sellest, mida telliti ja millist informatsiooni pooled omavahel jagasid.
Tähtis on ka see, kas ehitist kasutatakse pärast valmimist nõuetekohaselt. Kui ikka telliti väga väikse liikluskoormusega tänav, mis keskendub jalakäijate mugavusele, siis ei saa hiljem väita, et eesmärk oli visuaalselt kaunis magistraal.
Sa saad seda, mida tellid
Riik ja kohalik omavalitsus peab enamasti tellima avalikku ruumi puudutava töö riigihankega. Kuna riigihangetes soodustatakse kvalitatiivset lähenemist ning seda eriti linnakujundusprojektides, pole imestada, et siin lõikuvad kolm eesmärki: kasutada maksumaksja raha mõistlikult, hinnata adekvaatselt konkursile esitatud loovtöö kvaliteeti ning teha seda kõike läbipaistvalt ja kontrollitavalt.
Ka siin esineb õiguslikke väljakutseid, mis tulenevad loovtööde ja nende hindamise subjektiivsusest. Praktika näitab, et kuigi kunstiline vabadus on oluline, ei saa see olla kõrgemal riigihanke reeglitest.
Näiteks Põhja-Eesti muuseumide pärandihoidla arhitektuurivõistluse ideekonkursil tunnistati algselt võitjaks kavand, mis ei vastanud üldplaneeringu tingimustele – hoone kõrgus ületas lubatut ning kolme korruse asemel planeeriti neli. Järgnenud vaidluses selgitas riigihangete vaidlustuskomisjon (VaKo), et ideekonkursi žürii ei tegutse väljaspool õigust. Ka žürii peab järgima seadust ja konkursi alusdokumente.
Praktikas tähendab see, et kui hankija soovib riigihankes hinnata loovtöö kvaliteeti, siis peab ta oma mõttelennu ka üheselt mõistetavalt kirja panema, kuna riigihangetes loeb ainult see, mis on tingimustes kirjas, mitte see, mida hankija tegelikult mõtles, aga unustas kirja panna. Vaidluse korral loetakse kõik hankija vead pakkujate kasuks.
Samuti on kohtupraktika tunnistanud, et pakkuja ülesanne ei ole oletada, mida hankija tahab, vaid hankija on kohustatud oma vajadused selgelt ja üheselt määratlema.
Kui hankija on unustanud midagi tingimustesse kirja panna, ei saa ta võrreldavaid pakkumusi ning pakkujatel on võimalik ebaselged tingimused (edukalt) vaidlustada või tingimuste ebaselgusele tuginedes vaidlustada hankija otsuseid. See võib halvimal juhul päädida riigihanke kehtetuks tunnistamisega või sellega, et hankija saab midagi, mida ta tegelikult ei soovinud. Mõlemal juhul kannatab maksumaksja.
Loe hankija kohustustest lähemalt täispikast artiklist Äripäevas või Äripäeva Kinnisvarauudistes.
