Tuuleparkide vastu võitlevad omavalitsused on asunud järsult planeeringuid lõpetama, hoolimata sellest, et seadus lubab seda teha vaid mõjuva põhjuse korral, kirjutab Delfi. Teemat aitas selgitada meie ehitus- ja planeerimisõiguse ekspert Sandra Mikli.
„Hiljutised otsused on tehtud kiirustades ja kohalike valimiste lähenemise taustal,“ ütles Mikli. „Otsus planeeringut üldse mitte algatada on kohaliku omavalitsuse laiem valik, kas teemaga üldse tegeleda. Kui aga otsustatakse asi menetluse keskel lõpetada, tekib küsimus: mis uus asjaolu selgus, mis nüüd lõpetamise tingib?“
Mikli tõi ka esile, et ilma planeeringuta ei saa teada, kas tuuleparki üldse on võimalik rajada. Seda on mitmes volikogus toimunud arutelu käigus toonud esile ka tuuleparkide arendajad, viidates, et planeeringu põhjendamata lõpetamine pole õigustatud. Ka õiguskantsler on seisukohal, et eriplaneeringu lõpetamise aluseks peaks olema selgelt põhjendatud planeerimislahendus, kuna selle käigus tehtavate keskkonna- ja mürauuringutega selgitatakse välja, milline on tuulepargi kahjulik mõju, ja kaalutakse ka leevendavaid abinõusid.
Planeeringut lõpetades riskib omavalitsus eksperdi sõnul seega sellega, et arendaja võib mõjuva põhjuse puudumise korral nad kohtusse kaevata. Kui volikogu otsus tühistatakse, tuleb vallal katta osa kohtukulusid ja arutada teemat uuesti – nagu juhtus Vinni vallas. Ka Lääne-Nigula vald pidi pärast kaotust kahes kohtuastmes maksma arendajale üle 26 000 euro, sest planeeringu lõpetamist ei suudetud piisavalt hästi põhjendada.
Leida tuleb päriselt mõjutatud isikud
Mikli sõnul on küll arusaadav, et omavalitsustes soovitakse oma kogukonna huvidega arvestada, kuid huvide kaalumine peab vastama planeerimisseadusele. See tähendab, et lisaks kogukonnale tuleb arvestada teiste, vähem häälekate huvidega. „Kui kohalik kogukond on väga vastu, ongi see mingis mõttes tupik ja edasine menetlemine väga raske. Asjale tuleb aga läheneda süsteemselt,“ rõhutas ta.
Selliseid planeeringuid arutades on esmalt oluline selgitada välja isikud, kelle õigusi planeering võib puudutada. Näiteks maaomanikud või piirkonnas tegutsevad ettevõtjad, kuna neid võivad mürahäiringud päriselt mõjutada.
Neile järgneb väga lai ring erinevate huvidega isikuid, kelle huve tuleb küll vastastikku kaaluda, ent mida ei pea ilmtingimata arvestama. „Planeerimisseaduse põhimõte on huvide kaalumine – lisaks kohalikele on riigi, regionaalsed, maaomanike, metsaomanike, ettevõtjate ja paljude teiste huvid. Kohaliku omavalitsuse roll on need välja selekteerida ja neid üksteise vastu kaaluda,“ ütles Mikli.
Komistuskive on veelgi
Lisaks avalike huvide valesti mõistmisele peab Mikli levinud komistuskohaks ka seda, kui tuulepargi planeeringu menetlemine jäetakse pooleli, sest avastatakse, et see ei sobi kokku valla üldplaneeringuga. „Kui menetlus on juba pooleli, siis ei saa enam tulla ja öelda, et see on üldplaneeringuga vastuolus.“ See ei ole kindlasti õige. Juhul kui seda [vastuolu üldplaneeringuga] algusest peale teati, oleks pidanud ka eri- või detailplaneeringu menetlusest kohe loobuma,“ selgitas ta.
Kui tuulepargi planeeringut on juba alustatud, on Mikli sõnul samuti õigusvastane tuua esile vastuolu näiteks maakonnaplaneeringu või rohevõrgustikuga – nagu tõid vallavolikogud põhjendustena näiteks Kose ja Põltsamaa vallas. „Maakonnaplaneeringud on teada juba 2018. aastast, mil need suures osas kehtestati,“ sõnas ta ja lisas, et ka selliste vastuolude korral oleks pidanud planeeringu menetlemisest kohe loobuma.
Samas tõi ta esile, et mis puudutab tuuleparkide rajamist, siis kohalikud asjaolud võivad olla väga erinevad, mistõttu kõiki maakondi ühe vitsaga lüüa ei saa. Näiteks võib väärtusliku vaate ja maastiku kaitse olla täiesti õigustatud avalikust huvist lähtuv põhjus tuulikute rajamist mitte lubada. „Eriti oluline on see juhul, kui tegemist on mõne vaatamisväärsusega, näiteks Otepää kuppelmaastikuga. Kui sinna kavandataks tuulikuid, siis on selge, et kuppelmaastiku vaade on väärtus, mida kindlasti saab kaitsta. Või lauged Mulgimaa põllud,“ rääkis ta.
Vaja on rohkem koostööd
Mikli tõdes, et kui kunagi planeeringuseadust loodi, ei osatud ette näha, et vastuseis suurarendustele võib kujuneda niivõrd tugevaks. See sai tema sõnul alguse Tartu tselluloositehase juhtumist, mille puhul ehmatas avalik vastuseis ära nii rahva kui ka menetlust läbi viinud kohalikud omavalitsused.
„Seetõttu tekib küsimus, kas seadust tuleks täiendada. Näiteks selgitada, mis täpselt on avalik huvi, või vähemalt mõtestada, millistel juhtudel võiks jätta planeeringu üldse algatamata või kas on vajalik täiendada kompensatsioonimeetmeid, et arendajatel oleks võimalik kohaliku kogukonnaga õiguspäraselt läbi rääkida. Süsteem, kus taotleja nõuab menetlust ning kohalik omavalitsus seda tuimalt läbi viib, enam ei tööta. Vaja on koostööle suunatud praktikat,“ ütles Mikli.
Lõpetuseks sõnas ekspert, et kohalikud omavalitsused on väga keerulises rollis, kus nad peavad leidma tasakaalu kogu riigi jaoks olulise taastuvenergeetika arendamise ja kohalike elanike huvide vahel. „Kuigi planeerimisautonoomia on üks kohaliku omavalitsuse olemuslikest ülesannetest, siis antud teemas on nii palju nüansse ja huvisid, mille määratlemine võib vajada välist tuge ja nõustamist.“
