Eelmise aasta juunis vastu võetud Euroopa Liidu looduse taastamise määrus tähistab uut suunda keskkonnapoliitikas. Eesmärk on taastada juba aastaks 2030 vähemalt 20% ELi maismaa- ja merealadest. Kuigi fookus on juba kahjustatud looduslike alade taastamisel, mõjutab määrus otseselt ka arendusprojektide kavandamist ja elluviimist, kirjutab meie nõunik Britta Retel Delfi Ärilehes.

Lühidalt, kui arendusprojekt ohustab olulist ökosüsteemi, tuleb kaaluda alternatiivset või taastada elupaik mõnes teises kohas. Määruse reaalset mõju väljaspool kaitsealasid looduslikel aladel asuvatele projektidele on näha juba praegu.

Uued eesmärgid, mis on juba kohustuslikud

Looduse taastamise määrus on kehtiv ja vahetult kohaldatav, mis tähendab, et seda saab kasutada otse – näiteks kohtus või haldusmenetluses – ilma et seda peaks eelnevalt Eesti seadustesse üle võtma. Eesmärgid on suunatud kõikidele liikmesriikidele, niisiis peab ka Eesti nendega arvestama.

Määrus kohustab

  • taastama 2030. aastaks vähemalt 30%, 2040. aastaks 60% ja 2050. aastaks 90% halvas seisundis Natura elupaikadest – sealjuures võivad Natura elupaigad asuda ka väljaspool olemasolevaid looduskaitsealasid;
  • eelistama Natura 2000 alasid taastamistegevustes;
  • vältima taastatud alade seisundi halvenemist;
  • tagama, et linnade olemasolevate rohealade pindala ei vähene.

Kliimaministeeriumi teatel puudutavad taastamismeetmed aastaks 2030 ligikaudu 40 000 hektarit elupaiku. Aega on jäänud vähe – juba järgmisel aastal peab Eesti esitama Euroopa Komisjonile riikliku looduse taastamise kava, kus on loetletud taastamist vajavad alad ja planeeritud tegevused. See tähendab, et alasid ei määra Brüssel ise, vaid – nagu kunagi Natura võrgustiku puhul – on see ülesanne usaldatud liikmesriikidele, sealhulgas Eestile.

Ametiasutuste dokumendid näitavad, et arutelud juba käivad ning on tehtud ka pikaajalisi otsuseid – näiteks leidub Keskkonnaameti dokumendiregistris protokoll, kus on seatud eesmärgid teatud metsaelupaikade taastamiseks lausa aastani 2050.

Siiski tuleb looduse taastamise kava koostamisse kaasata ka avalikkus, sest EL-i määrus nõuab, et taastamiskava valmiks avatud ja läbipaistval viisil. Inimestele ja huvirühmadele tuleb anda võimalus teha ettepanekuid ja osaleda väljatöötamisprotsessis. Seetõttu pole vastuvõetav, kui eesmärgid ja nende täitmise meetmed lepitakse kokku suletud ringis ja avalikkust teavitatakse alles hiljem

Kas ka külakiige ehitamisel võivad olla looduskaitselised piirangud?

Kuigi määrus keskendub taastamisele ja ökosüsteemide kaitsmisele, seab see piiranguid ja kohustusi ka uutele arendusprojektidele. Praegu pole lõplikke otsuseid veel langetatud, kuid praktikas on näha, et Natura elupaiku käsitletakse kui uusi kaitsealasid – ka juhul, kui need ei asu ametlikel kaitsealadel.

Kõik planeeringud ja arendusprojektid peavad edaspidi olema kooskõlas looduse taastamise kavadega. Kui projekt asub taastatud või taastamisele määratud alal, tuleb arvestada uute piirangutega – näiteks võib olla keelatud ehitustegevus, mis võib kahjustada taastatud või heas seisundis ökosüsteemi. Ka Keskkonnaameti protokollis tõstatati ühe küsimusena see, kas tulevikus tuleks keelata isegi külataristu rajatised (nt kiiged jm) väljaspool kaitsealasid asuvates metsaelupaikades.

Arendaja peab suutma tõendada, et projekt ei kahjusta elupaiga taastamise eesmärke ega selle seisundi paranemist. Selleks võib olla vajalik keskkonnamõjude hindamine. Kui tegemist on taastamisele määratud alaga, tuleb kaaluda alternatiivseid asukohti või kompensatsioonimeetmeid, nt mujal asuva elupaiga taastamist.

Määruses seatud taastamise eesmärgid eeldavad, et taastatava elupaiga pindala ei tohi töö käigus väheneda. See tähendab, et tulevikus peab suurenema koostöö riigi ja arendajate vahel. Kui projekti ei saa tundlikule alale seda kahjustamata kavandada, tuleb arendajal koostöös riigi või kohaliku omavalitsusega leida kompensatsiooniala.

Loodus muutub arendustes üheks keskseks teguriks

Kokkuvõttes ei ole looduse taastamise määrus pelgalt keskkonnaalane dokument – see on strateegiline suunamuutus, mis mõjutab olemasolevat arendustegevuse loogikat. Sisuliselt tekivad olemasolevatest kaitsealadest väljapoole uued kaitsealad. Arendajad, omavalitsused ja planeerijad peavad edaspidi looduse taastamise eesmärke arvesse võtma juba projektide algfaasis. See tähendab rohkem eeltööd, planeerimist ja koostööd. Oluline on, et nii kava kui ka alade valik ei valmiks üksnes ametiasutuste töötubades, vaid ka koostöös avalikkusega.