Meie nõunik, vandeadvokaat Triin Toom arutleb koos Farištamo Elleri ja Anu Tensinguga Eesti Päevalehes, kuidas tagada jätkusuutlik toidutootmine.
Kui Tartumaal ja Viljandimaal tuleb hukata tuhandeid terveid sigu, et peatada Aafrika katku levik, siis ei ole see pelgalt veterinaarne probleem. See on sümptom sügavamast kriisist, mis puudutab meie toidusüsteemi, keskkonda, rahvatervist ja eetikat.
Sigade Aafrika katku leviku peatamiseks rakendatavad meetmed – massilised hukkamised, liikumispiirangud, desinfitseerimisnõuded – toovad kaasa majanduslikku kahju, vaimse tervise probleeme (sh seakasvatajatele) ning tekitavad küsimusi loomade heaolu ja tööstuse eetilisuse kohta.
Kui loomade pidamine tähendab, et ühe viirusepuhangu tõttu tuleb hävitada kogu farmi populatsioon, siis ei saa seda pidada jätkusuutlikuks tootmisviisiks.
Loomatööstus ohustab rahvatervist
Kuigi sigade Aafrika katk inimesele ei levi, illustreerib see haigus hästi, et loomatööstuses on pandeemiad paratamatus. Loomade tihe pidamine, halb ventilatsioon ja stress loovad ideaalse keskkonna viiruste levikuks ja mutatsiooniks.
Selliselt võivad kergesti areneda viirused, mis ka inimese tervist ohustavad ning pandeemiateks arenevad, nagu nägime 2009. aastal seagripi puhul. Seagrippi nakatus kuni 1,4 miljardi inimest ning WHO andmetel suri üle 18 000 inimese.
Ka SARS-CoV-2 viirus, mis põhjustab COVID-19, on zoonootiline, mis tähendab, et see algselt loomadel leviv haigus muutus muteerudes ohtlikuks ka inimesele. Viiruse lähimad sugulased on leitud nahkhiirtel, kuid arvatakse, et viirus jõudis inimesteni vaheperemehe kaudu, ilmselt metsloomade kaudu, keda müüdi Wuhani turgudel
Viiruste leviku piiramiseks on loomatööstuses laialdaselt kasutusele võetud antibiootikumid, tihti ennetavalt, et vältida haiguste levikut tihedates pidamistingimustes. See aga tekitab uue ja veelgi suurema probleemi rahvatervisele.
Nimelt tekivad antibiootikumide laialdase kasutamise tõttu antibiootikumiresistentsed bakterid, mis võivad levida inimestele ja muuta tavalised nakkused raskesti ravitavaks.
Nii näiteks võib salmonelloosist saada surmav haigus, kui antibiootikumid selle raviks enam ei toimi. Loomatööstus on seega otseselt seotud ühe suurima rahvatervise ohuga – antibiootikumiresistentsusega.
Punase liha, sh sealiha, söömisel on rahvatervisele ka otsene negatiivne mõju. Nii tekitab WHO andmetel punane liha tõenäoliselt inimestele vähki ning selliselt kuulub see teise astme kantserogeenide gruppi. Ometi söövad Eesti inimesed 7 korda rohkem sealiha, kui tervise arengu instituudi maksimaalne soovituslik kogus.
Loomatööstuse keskkonnamõju on ulatuslik
Loomse toidu tootmine on ressursimahukas ja keskkonnale koormav. Näiteks veiseliha tootmiseks kulub keskmiselt 15 400 liitrit vett ühe kilogrammi kohta. Võrdluseks, sama koguse sojaubade tootmiseks kulub umbes 2150 liitrit vett.
Loomakasvatus vajab ka oluliselt rohkem maad, sest loomadele tuleb kasvatada ju ka sööta. See aga tähendab metsade raadamist, teiste liikide elupaikade hävitamist ja elurikkuse vähenemist. Loomakasvatus on ka üks suurimaid kasvuhoonegaaside allikaid maailmas, tehes ära isegi kogu transpordi sektorile.
Tõendeid, et loomatööstus on keskkonnale kahjulik, on väga palju. Näiteks hiljutine Estwatchi analüüs tõi välja, et Eestis on lausa 60% põllumaast kasutusel loomsete toiduainete tootmiseks, ning valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli kuuendas hinnanguaruandes öeldakse, et täistaimne toidusüsteem võib aidata vähendada toidutööstuse kasvuhoonegaaside emissioone 70%.
Kui soovime pidurdada kliimamuutusi, ei saa me ignoreerida loomatööstuse rolli selles.
Loomatööstus ei ole eetiline
Loomatööstus lähtub valest eeldusest, justkui oleks meil moraalne õigus kasutada ja tappa teisi liike oma huvides. Tööstuslik loomapidamine tähendab tavaliselt ka kitsaid elutingimusi, stressi ja kannatusi loomadele.
Loomad elavad tihedalt koos, ilma võimaluseta liikuda, näha päevavalgust või tegeleda liigile omaste tegevustega. Sabade lõikamine, nokkade kärpimine ja poegade varajane eraldamine on levinud praktikad, mis tekitavad loomadele valu ja stressi.
Kui loomade pidamine tähendab nende massilist hukkamist, isegi kui nad on terved, ning põhjustab lisaks loomade enda kannatustele ka olulise kahju keskkonnale ning rahvatervisele, siis tekib küsimus, kas see tõesti on eetiline? Kas see on kooskõlas meie väärtustega?
Jätkusuutlikum lahendus
Praegu toetavad riik ja Euroopa Liit loomatööstust mitmel viisil – otsetoetuste, investeeringutoetuste ja kriisiabi kaudu. Olukorras, kus on selge, et loomatööstus ei ole jätkusuutlik, peaksid toetused liikuma suunas, mis soodustab kestlikkust, innovatsiooni ja rahvatervise kaitset.
Seega võiks toidutootjaid toetada, aitamaks neil liikuda üle taimse toidu tootmisele, selmet üha suurendada toetusi tööstuse jätkamiseks, mis nii keskkonda kui ka rahvatervist kahjustab.
Eelistades taimset toitu, aitame vähendada survet keskkonnale ja loomadele.
Taimse toidu tootmine on keskkonnasäästlikum, tervisele kasulikum ja loomasõbralikum. Eestis on olemas teadmised, tehnoloogia ja kasvav huvi taimse toidu vastu. Tarbijana saame igapäevaste valikutega toetada muutust. Eelistades taimset toitu, aitame vähendada survet keskkonnale ja loomadele.
Sigade Aafrika katk ei ole ainult loomade haigus – see on sümptom süsteemsest kriisist, mis vajab julgeid otsuseid. On aeg liikuda edasi toidusüsteemiga, mis on puhtam, õiglasem ja kestlikum.
