Riigikogu võttis 19. novembril vastu eelnõu, millega muudetakse töölepinguseadust, et luua tööandjatele ja töötajatele võimalus sõlmida paindliku tööaja kokkuleppeid. Muudatuse plusse ja miinuseid analüüsisid Äripäeva Personaliuudistes meie partner Karin Madisson ning juristid Carolin Simona Laurits ja Nele Otsalt.
Muudatusega luuakse töölepinguseadusesse paindliku tööaja kokkulepe, mille järgi lepivad tööandja ja töötaja kokku tööajavahemikus (nt 10-40 tundi nädalas). Tööandja peab tagama minimaalse tunnikoormuse (näiteks 10 tundi nädalas), ülejäänud tunnid on töötajale vabatahtlikud kuni täistööajani. Kokkulepe peab olema kirjalik, seejuures töötajal on õigus lisatundidest alati keelduda ning üldjuhul makstakse talle vähemalt 1,2-kordset tunnitasu alammäära.
Eelnõu eesmärk on anda nii töötajatele kui tööandjatele paindlikkust, et üheltpoolt tuua tööturule tagasi inimesi, kes muidu tööturul tööseadusandluse jäikuse tõttu osaleda ei saa (nt tudengid, osaliselt teist tööd tegevad inimesed, teatud erivajadustega inimesed, perekohustusi täitvad inimesed) ning anda ka tööandjatele rohkem paindlikkust töökoormuse kõikumise korral.
Muudatusega soovitakse muuhulgas vähendada tööandjate soovi sõlmida töölepingu kõrval teisi võlaõiguslikke lepinguid (nt töövõtuleping või käsundusleping), mis ei taga töötajatele piisavaid sotsiaalseid tagatisi ja vajalikku tööalast kaitset. Selliseid lepinguliike on hakatud praktiseerima justnimelt seetõttu, et tööaja regulatsioon on väga jäik, sätestades näiteks kindlad töötunnid, mis töötaja peab tegema ja tööandja garanteerima.
Kes paindlikust tööajast võidab?
Riigikogu õiguskomisjonis kõlas väide, et teistes Euroopa riikides on juba aru saadud, et selline lahendus ei tööta ning paindliku tööaja regulatsioone muudetakse. Seda lugeda on kummastav, nii nagu on kummastav jälgida Eesti ametiühingute esindajate väiteid nagu „nüüd hakatakse kindlasti töötajaid tööandjate poolt ära kasutama“ ja „töötajad on peagi vaesuse lävel“. Näitena võib tuua, et Soomes on 0‑tunnised lepingud (s.t. et tööaeg võib olla ka mõnel kuul 0 töötundi) juba väga ammu lubatud, kuid neid ei saa kasutada tööandja suva järgi. Need on seadusega piiratud ja peavad vastama tegelikule töövajaduse kõikumisele. Töötaja õiguste kaitseks on 2018. aastast kehtestatud reeglid, mis takistavad tööandjat pakkumast nulltunde, kui töö tegelikult on regulaarne. Orjandus ei ole Soomes selle tagajärjel tagasi tulnud ning vaevalt, et seda ka Eestis juhtub.
Muudatusel on nii omad plussid kui ka miinused. Positiivne mõju väljendub eelkõige töötajate suuremas tööalases kindlustundes ja õiguste kaitses ning paindlikkuses töö- ja eraelu ühildamisel. Samas on mõnevõrra kaheldav tööandjate poolne motivatsioon sõlmida paindlikku tööaja kokkulepe tulenevalt kõrgemast palganõudest ning tööaja valearvestuse ohust. Meie usume, et see muudatus toob tööturule uusi võimalusi.
Loe paindliku tööaja kokkuleppe plussidest ja ohukohtadest lähemalt täispikast artiklist!
Loe artiklit ka Äripäeva Palgauudiste või Tööstusuudiste teemaveebidest!
