Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrant Marie-Elisabeth Martinson kaitses oma lõputöö aktuaalsel ja palju arutelu teemal „Tulumaksuõigusliku kuritarvituste vastase üldreegli rakendamine debt push-down tehingustruktuuride maksustamisel“. Kõrgeima hinde saanud lõputööd juhendas meie partner Kaido Künnapas.
Viimastel aastatel on meedias laialdaselt tähelepanu pälvinud küsimus, kas ja kuidas maksustada M&A praktikas laialt kasutatavaid debt push-down tehingustruktuure. Sellises tehingus luuakse esmalt eraldi äriühing (nn special purpose vehicle ehk SPV) ning omandamistehing finantseeritakse laenurahaga Sellele järgneb SPV ja omandatud ühingu ühinemine, mille tulemusena koonduvad ühte ühingusse nii laenukohustus kui ka omandatud ühingu maksustamata kasum, mida hakatakse kasutama laenu tagasimaksete teenindamiseks. Kuivõrd senini puudus õigusselgus selles, kas ja millistel alustel sellised tehingud maksustamisele kuuluvad, oli magistritöö eesmärgiks välja selgitada selliste tehingute maksukäsitlus Eestis.
Analüüs näitas, et kehtiva tulumaksuseaduse (TuMS) kohaselt on debt push-down tehingud maksustatavad vaid siis, kui tegemist on maksukuritarvitusega. Mittekuritarvituslikes tehingutes puudub maksustatav sündmus, mis välistab maksustamise juriidiliste isikute tulu maksustamise üldnormide alusel. Seetõttu saab maksustamine toimuda üksnes siis, kui esineb kuritarvitus TuMS § 5 lg 1 ehk kuritarvituste vastase üldreegli tähenduses.
Kuritarvituse esinemise tuvastamiseks töötati magistritöös välja TuMS § 5 lg 1 kontrollskeem, mille saab lihtsustatult taandada kahele kesksele küsimusele:
1) kas tehingu valitud viisil tegemiseks esinevad reaalsed ärilised põhjused; ja
2) kas tehingu valitud viisil tegemine on põhieesmärgina motiveeritud maksueelise saamisega.
Kuritarvituseks peetakse üksnes selliseid tehinguid, mis toovad kaasa maksueelise, kui tehingu teinud isik on maksueelise saamise seadnud tehingu valitud viisil teostamisel oma põhieesmärgiks, ja seda ei õigusta reaalsed ärilised põhjused ehk teisisõnu siis, kui tehing on kunstlikult kujundatud viisil, et see tooks kaasa maksueelise.
Kuritarvituse korral ei maksustata hinnatavat tehingut mitte selle vormi, vaid tegeliku sisu ja sellele vastava maksustamise aluse järgi. Debt push-down tehingu puhul on selleks TuMS § 50 lg 1, mille alusel maksustatakse laenu- ja intressimaksetele vastav summa kui kasumieraldis.
Kokkuvõtlikult tuleb mittekuritarvituslikuks pidada debt-push down tehinguid, mis ei ole tehtud maksueelise saamise põhieesmärgil või mis on küll tehtud maksueelise saamise põhieesmärgil, kuid mis on seejuures tegelikud ehk tehtud reaalsetel ärilistel põhjustel. Kuivõrd Euroopa Kohtu praktikas ei peeta kohaseks teatud tehingutüüpide puhul kuritarvituse esinemise eeldamist või nende pidamist automaatselt kuritarvituslikeks, on TuMS § 51 kontrollskeemi läbimine alati nõutav, et tuvastada, kas debt push-down tehing on lubatud või lubamatu.
